Maailmast ülitundliku inimese silmade läbi

Üldist

Viimased puhkuseeelsed nädalad möödusid kiires tempos. Samas oli tunda suurt puhkuse ootust, sest lõpuks hakkab ikkagi füüsiliselt ja vaimselt mõjuma, kui 5 kuud järjest olla ühtlases kiires elutempos ning vahepeal pikemaks tempo maha võtmiseks ei jäägi aega. Vaimne ja füüsiline väsimus olid päris suured. Õnneks saabus 11-päevane puhkus õigel ajal, mil saan enda kehast kevadväsimuse välja ajada ja samas peas vaimselt kõik paremini korda seada, et rahulikuma tundega uuesti kiiresse elutemposse naasta. Ei saa öelda, et puhkus oleks rahulik, sest käimist ja tegemist on üksjagu. Siiski saan öelda, et saan tegeleda endale ainult meeldivate teemadega omas rütmis, andes endale igas puhkepäevas piisavalt hingamisruumi.

Hooaja esimesest rattavõistlusest

Sellel hooajal kasutan rattavõistlustele lähemist, kus võistluskilomeetrite arv tervikuna kasvab, aga võistluste arv jääb endiselt 4.võistlusele hooaja jooksul. Tegin korrektuurid vastavalt eelnevatele kogemustele erinevate rajaprofiilide minule sobivuse osas. Nii otsustasin sel korral Mulgi maratonil sõita 47 km-i asemel hoopis 23 km-it, mis tundub minu treenituse taset arvestades hooaja esimeses pooles minu jaoks jõukohasem katsumus olevat. Ma jään tagantjärgi oma otsusega igati rahule, sest erinevast eelmisest aastast õnnestus kõik tõusud peale viimase Pika tänava munakivi tõusu Viljandi linnas otse üles sõita ehk ei pidanud rattalt maha tulema.

Tunnetan selgelt 1 aasta ja 2 kuu jooksul ainult tava jõusaalis käimist on füüsilist võimekust üksjagu parandanud. Sinna juurde lisada senisest teadlikumad jalgratta treeningud, siis ongi edasi liikumine väga selgelt nähtav. Loodan, et käesoleva hooaja jooksul suudan seeläbi veelgi paremini ja edukamalt oma füüsilise võimekuse arenguga edasi liikuda, sest tajun, et treeningkavad on varasemaga võrreldes juba edasijõudnutele.

Järgmise võistluseni 7.juunil, kui sõidan Tartu Rattarallil loodetavasti põhidistantsi ehk 135 km-it on jäänud mõned nädalad vaimset ja füüsilist ettevalmistust. Tunnen, et olen elevuses, et lähen pikemat distantsi sõitma, eks on ikka sees tunnet, kuidas minema hakkab, samas usun, et suurema osa distantsist suudan edukalt juba praeguse treenintuse pealt ära sõita ja ülejäänud distantsi osa ehk vean entusiasmist edukalt lõpuni. Saan näha, kuidas selle sõidu poole liikumine läheb, kui tõesti tundub, et midagi läheb ettevalmistuses valesti saab ju alati ka lühemale distantsile end ümber registreerida, aga üldiselt, kui ma olen otsustanud ennast mingis teemas proovile panna, siis ma kergekäeliselt oma otsusest ei loobu. Loobumiseks peab olema väga mõjuv põhjus.

Viimase aja suurim õppetund

Mõned nädalad tagasi oli mul õpetlik kogemus või õigemini oli see hea näide, kuidas inimesed võivad teistele väga haiget teha, kui nad ei julge või ei taha ausad olla. Nimelt läksin oma heade tuttavatega kohtuma. Otsustasime seekord piljardit mängida. Algus tundus positiivne, et tervitused jms. Aga siis vaikselt hakkas välja tulema kohtumise tegelik olemus. Kogu suhtlus käis peamiselt ainult minu ümber ja endast nad eriti ei rääkinud. Mingil hetkel sain aru, et nad otsustasid omavahel, et üle tunni nad minuga ei mängi ja lõpetavad siis kohtumise. Minule seda otseselt ei öeldud, alles siis kui ise küsisin. Teine osapool küll tasus viisakusest kohtumise eest, aga edasi välja jõudes saabus minu jaoks viimase aja selgeim näide, kuidas universumist võib tulla märke, mis aitavad ebamugavast olukorrast väljuda. Nimelt olin valgusfoori läheduses, kui nägin, et üle tänava liigub just mulle sobiv buss, millega sain oma kodule lähemale. Ei olnudki pikka mõtlemist ütlesin kiirelt nägemist ja jooksin lihtsalt bussile, tundes ise nii kurbust kui ka tänulikkust, et universum mind sellest ebamugavast olukorrast vabastas.

Hiljem, kui otsustasin oma soove ja tundeid oma tuttavatele meie suhtluse osas väljendada, sain vastuseks, et nemad ei otsigi sellist suhtlust nagu mina tundun otsivat…. No tere talv! Mul tekib sellisel hetkel ülitundliku inimesena kange tahtmine küsida, et miks ei võinud need tuttavad enne kohtumist juba mulle öelda, et tegelikult pole enam kohtumistest ja suhtlusest huvitatud? (Võinuks säästa üksteise väärtusliku aega ja energiat millegi/kellegi muu jaoks). Muidugi sai mulle kiirelt selgeks, et on aeg lasta neil kahel tuttaval oma elust lahkuda, et saaksid uued ja mulle sobivamad asemele tulla. Nii sai ka talitatud ning paari päeva jooksul suhtlus lõpetatud. Ülitundlikuna ma saan aususe osas alati haiget. Pigem hindan väga seda, kui inimene on ise aus, siis on võimalik ainult lühiajaliselt pettumust tunda, aga hetkel mul läks veidi kauem aega, et antud olukord enda jaoks lõplikult ümber sõnastada. Õnneks olid mu lemmikud mulle inimlikul tasandil toeks ja see aitas eluga siiski üsna rõõmsalt edasi minna. Praeguseks mõned nädalad hiljem ma enam ei tunne pettumust, tean et loodus ei salli tühja kohta ja küll tulevad uued inimesed minu ellu, kes ehk oskavad minust päriselt rohkem lugupidada.

Puhkusest

Täna on juba 5-s puhkusepäev õhtusse jõudnud. Tunnen, et olen saanud piisavalt hingata, taastuda ja praeguse eluetapi osas analüüse teha. Inimese tunne on kindlasti tagasi tulnud. Ma olen saanud kohtuda mõne oma lemmikuga, puhkuse kohtumised on olnud rahulikumad. Tunnen, et ei pea kiirustama, eks omad ajalised kohustused on ka puhkuseajal, aga üldine foon on ikkagi rahulikum. Väga hea on olla, kui teatud harv päevi ei pea mõtlema, et homme tuleb tööle minna. Nüüd on vaja veel leida piisavalt võimalusi, et pakkuda endale järele jäänud puhkuse jooksul piisavalt hingelist rõõmu, et eeskätt iseenda heaolu eest hoolitseda. Õnneks on ka puhkuse järgse 1. töönädala graafik soodne ja annab võimaluse ka justkui rahulikumat aega veidikene pikendada ning süveneda teemadesse, mis on vahepeal unarusse jäänud. Näiteks olen hakanud puhkuse algusest taas raamatut lugema, mida pole juba mõnda aega teinud. Võtan endale eesmärgiks sel aastal võimalikult palju paberkujul raamatuid läbi lugeda, sekka ehk ka mõned veebiraamatud. Igal juhul tunnen, et olen jälle enda tegemistega õigele lainele saanud.

Järgmise korrani!