Maailmast ülitundliku inimese silmade läbi

Pärast pikemat kogemise ja seedimise pausi on taaskord soov kirjutada 🙂

Käeolevas postituses pööran oma tähelepanu ca 2 kuulisele perioodile, mis toimus minu elus selle aasta septembri keskpaigast kuni novembri keskpaigani ning mille muuutuste mõju kestab praeguse ajani välja. Toon välja erinevad positiivsed ja negatiivsed aspektid ülitundliku inimese vaatest kogu perioodi jooksul. Laiendan postitust veidi ka 2 aasta vaatele

Esimese kihina oli mul äsja lõppenud rattasõidu hooaeg, mille lõpetasin enda kohta väga tubli sõiduga Tartu Rattamaratonil, kui läbisin 40 km-it 2:03:39-ga. Sellest sõidust sain palju innustust ja positiivsust juurde, et uueks hooajaks veelgi innustatumalt valmistuda ning seada veelgi kõrgemaid eesmärke 🙂

Teise kihina oli selleks ajaks juba mõned nädalad aktiivselt kestnud laulukoori hooaeg, mis tänu koori hüppelisele suurenemisele on pakkunud selle hooaja jooksul varasemast veelgi suuremaid emotsioone. Siiani on toimunud mitmed edukad esinemised ja üldine koorielu aktiviseerumine laiemal tasandil. Võib julgelt öelda, et meeskooriga seonduvad suured emotsioonid on olnud selle perioodi ühed parimad ja inimlikumad emotsioonid.

Kolmanda kihina algas sellest hetkest suur tööperiood, kus nii septembri lõpus olevad 15 päeva kui ka kogu oktoober ja novembri esimene pool olid väga töökesksed. Peamiselt 12-tunnistes tööpäevadest tekkis kogu perioodi jooksul selge üleküllus ja tüdimus. Ülitundliku inimesena on väga energiat nõudev, kui ei saa vahepeal piisavalt patareisid laadida ja füüsiliselt puhata ning koguaeg tuleb endast ära anda palju energiat, sest sellega ollakse harjunud. Lisaks on mul endale kindlad nõudmised, kui olen mingi standardi välja kujundanud, siis proovin seda olenemata oludest alati hoida. Kogu perioodi jooksul eriti oktoobris süvenes unepuudus ja kuhjus pidev väsimus, mis omakorda suurendas ärevuse taset tuntavalt. Tekkis selge tunne, et rohkete töötundide kõrvalt oli väga raske saada hakkama töövälise elu väljakutsetega, et olla edukas oma hobides ja laiemalt eraelus.

Neljanda kihina oli treening keskkonnas taustal ikkagi veel häirimas segav faktor, mis muutis närvisüsteemi väga tundlikuks sellesse keskkonda sisenemise osas. Isegi eelmisel õhtul edukat päeva lõpetades tekkisid ärevusmõtted pähe ja neid oli vahel raske ka samal päeval maha vaikida. Keskkonnas olles oli vaatamata eesmärgipärasele tööle alati kuklas tunne, kas see hea tunne kestab lõpuni välja või mitte ja ikkagi lõpuks võib käigu antud keskkonda lugeda ainult osaliselt õnnestunuks. Lõpuks novembris andis see surve järgi ja olukord on muutunud palju ilusamaks. Nüüd pakuvad treeningud taas täielikku rõõmu ja suudan nautida iga murdosa sekundit, mille antud keskkonnas veedan. See näitab selgelt, et ainult ühe teguri muutmine keskkonnas võib muuta ülitundliku inimese enesemääratlemist antud keskkonnas drastiliselt. Seda tunnet on raske sõnadega edasi anda. Usun, et iga inimene teab seda tunnet, kui suur vaimne surve läheb pärast pikka perioodi Teie pealt ära ja siis jõuab päriselt elamise tunne Teieni tagasi.

Viienda kihina tekkis parem mõistmine ennast ümbritsevate inimeste suhtes. Sain selgelt aru, kes on minust huvitatud eeskätt vaimsetel alustel ja kellele saan päriselt loota. Teiseltpoolt olen oluliselt vähendanud või lõpetanud suhtlemise inimestega, kes ilmselgelt huvitusid minuga suhtlemisest ainult hea välimuse tõttu. Selliste inimeste suhtlemise alustaladeks olid arvamused, et lihtsalt ilus ja rõõmus olemise eest on võimalik olla ülitundlikule inimesele heaks teekonna kaaslaseks. Ülitundlikud inimesed aga näevad mingil hetkel selliste inimestega suhtlemise käigus selgelt läbi, et teise inimese kavatsused ülitundliku inimese suhtes ei ole siirad. Ülitundlikud inimesed oma intelligentsusest võivad küll sellistes suhtlustes osaleda, et teisele osapoolele soovitut pakkuda. Samas ei saa ülitundlik inimene endale kunagi lõpuni valetada ja enda suhtes ausaks jäädes mingil hetkel ülitundlik inimene laseb sellistel suhtlustel hääbuda. Ülitundlikud inimesed soovivad kogeda eelkõige kahepoolseid kasulikke suhteid, kus mõlemad osapooled koos saavad luua suhtluskeskkonna, mis aitab mõlemal suhtluseosapoolel oma arenguga elus edasi liikuda. Ülitundlik inimene panustab sellistesse suhtlustesse siiralt, ilma pikemalt mõtlema, sest entusiasm on suur ja samas ka hoolimine teise osapoole suhtes.

Kuuenda kihina muutus selle perioodi jooksul täielikult minu tunnetus turvalisusest. Mulle on ikka meeldinud, et olukorrad oleksid minu jaoks võimalikult turvalised ja stabiilsed pikemat aega, kus ei esineks liiga tihedalt emotsionaalseid muutuseid. Sel perioodil tuli aga läbida päris mitu ennast ületavat olukorda, kus laienes mugavustsoon vaimsel tasandil päris tuntavalt. Võib öelda, et ehitasin mitme olukorra suhtes turvatunde uuesti üles ja hakkasin nägema elu hoopis laiema pilguga. Need muutused viisid mind kindlasti isiksusena tublisti arengus edasi.

Kõikide nende kihtide koosmõjul ja eeskätt just negatiivsete emotsioonide ülekaalus jõudsin novembri keskpaigaks oma puhkuseajaks seisu, kus organism lihtsalt andis pingelangusest järgi ja haigestusin. Kogu puhkuse veetsin haigena kodus ennast ravides. Pärast puhkust kestis järelravi ka veel mitmeid nädalad ja võttis aega, et ennast uuesti päriselt käima saada. Praeguseks posituse kirjutamise hetkeks tunnen, et olen oma tavapärasel rajal ja tunnetuses tagasi.

Siiski on palju muutunud, tajun seda eriti enda igapäevases tunnetuses elule. Praegusel aastalõpu kuul on saabunud kaua oodatud rahutunne minu ellu. Otsin igast päevast rõõmu, rahu- ja turvatunnet. Lisaks olen teinud teadlike otsuseid, kuidas endast paremini vaimset kurnatust ja negatiivsemaid emotsioone eemal hoida. Tunnen, et elus on jälle rohkem aspekte, mis mind täielikult rõõmustavad. Mul on taas energiat, et endast rohkem positiivsust ja armastust maailmasse välja kiirata.

Natuke teemat laiendades, siis viimased kaks aastat on olnud minule kui ülitundlikule inimesele isiklikus plaanis väga õpetlikud ja proovile panevad. Sain läbi elada mitmeid õpetlikke kogemusi, mida saab tuua nii positiivsete kui negatiivsete näidetena, kuid kõik need kogemused on aidanud mul selgelt isiksusena jõudsalt edasi areneda. Ja see on erakordne tunne, kui selle perioodi lõpuks on võimalik tunda ennast vaherahu sadamas, mille pealt on hea uutele väljakutsetele senisest veelgi julgemalt kaasa minna. Tunnen, et viimasel kahel aastal on tervikuna ka muu sõprsusuhted saanud uue hingamise, sest sügavust on neisse juurde tulnud. Ülitundliku inimesena on kõige imelisem ja sügavat turvatunnet tekitav teadmine, et minu ümber on siirad inimesed, kellele saan alati igas olukorras päriselt toetuda 🙂

Tunnen, et selles vaherahu sadamas olen jõudnud teataval määral sihtpunkti, mis annab mõista, et elus on kõik eesmärgid siiski saavutatavad, kuigi kurss võib vahepeal muutuda. Raskuste keskel ja pimedatest värvidest ümbritsetuna võime tunda, et ilusad värvid pole meie elus enam võimalikud. Siiski on alati tunnelilõpus päästev valgus, mis tahab meid viia sinna teisele poole, kus elu kulgeb jälle rohkem meile soovitud rütmis ja saame täiesti turvaliselt keskenduda oma igapäevastele väikestele rõõmudele, mis aitavad ülesehitada suuremad rõõmud 🙂 Tunnen, et sellise teekonna olen ma viimasel kahel aastal läbi teinud. Vaatamata kõigile raskustele on nüüd kätte jõudnud aeg, kus võin taas olla täiesti mina ise ja tunda sealjuures selle üle täielikult uhkust. Saabunud on siiras vabadustunde aeg 🙂

Järgmises postituses käsitlen veel paari aspekti viimasest 2 aastasest perioodist.