Mõned nädalad tagasi, kui lõppesid Milano-Cortina taliolümpiamängud Itaalias tundsin hinges suurt tühjust, sest tunnetasin enda sees sügavalt olümpiavaimsust ja suurt positiivset energiat, mis sellega kaasnes. Eile lõppesid samas asupaigas taliparaolümpiamängud ja nüüd on tunne veel tühjem ning emotsioonid samas sügavad. Minu poolt suur tänu itallastele, kes said minu arvates mängude korraldamisega tervikuna suurepäraselt hakkama. Mängud olid inimlikud ja rõhutasid läbi ajalooliste korraldupaikade tähtsust hinnata seda, mis on olnud enne meid, et saaksime praeguses ajas võimaluse elada ja rõõmu tunda olemasoleva üle.
Rääkides eraldi paraolümpiast, siis jälgisin seda nii palju, kui oli ERR-i ja muude kanalite vahendusel võimalik. Väga südant liigutav oli näha, kuidas inimesed, kelle loodus on loonud teistsuguseks või kes on saanud elu jooksul vigastusi, mis on nende elu pöördumatult muutnud, suudavad ikkagi väga professionaalsel tasemel edukalt spordiga tegeleda. Selline tunnetamine ja järele mõtlemine paneb ka enda elus prioriteedid paremini paika. Tuleb rohkem hinnata olemasolevat ja keskenduda positiivsusele, kõigele, mida on võimalik saavutada. Vähem tuleb endale öelda, et ei saa, pole võimalik. Mõned isikliku tasandi mured tunduvad selle kõrval tühistena, kui vaatad, kuidas paraolümpiamängudel elavad inimesed on pidanud elama õppima. Loodan siiralt, et ka Eesti ühiskonnas me õpime erinevust rohkem hindama/austama. Seeläbi on ehk ka tulevikus võimalik üha rohkematele paraolümpia sportlastele televisiooni vahedusel või ka kohapeal kaasa elada. Jään huviga kõige muu taustal ootama 2028 aasta suveolümpiat ja suveparaolümpiat Los Angeleses 🙂
Tulles erinevuste mõistmise juurde, siis ka tundlikud ja ülitundlikud inimesed vajavad tervikuna laiemat ühiskonna poolset mõistmist. Viimastel nädalatel ma olen kohanud enda suhtes väga erinevat kohtlemist. Ma enam ei solvu nende peale, kes üldse ei mõista. Lihtsalt nagu varasemalt olen korduvalt kirjutanud ja näiteid toonud, siis kõik inimesed ei mõistagi tundlikke inimesi, sest neil puudub selleks empaatiline võimekus olles ise mittetundlikud inimesed. Samas olen üha rohkem tänulik inimestele, kes päriselt hoolivad, toetavad ja näitavad välja oma austust minu kui ülitundliku inimese suhtes. Tänu selliste inimeste toele tajun üha selgemalt, et minust kiirgab vaikselt üha rohkem välja sellist Sandrit, kes jälle julgeb maailma armastada, olla avatud uutele võimalustele ning esitada endale uusi väljakutseid. Lisaks, et toon oma siirast hingelisust oma igapäeva elus üha rohkem esile. Kõige selles juures olen siiski muutunud ettevaatlikumaks ja valivamaks inimeste suhtes, keda endale päriselt lähedale luban, et tagada vajalik turvalisus selles keerulises maailmas hakkama saamiseks. Ma olen sealjuures eraldanud endast ja enda elust viha inimeste suhtes, kes on mulle kunagi hingeliselt väga haiget teinud. Luban enda lähedale inimesed, kes alati hoiavad ühtlast tooni minuga suhtlemisel, käituvad minu suhtes austavalt. Pikema ajaliste tuttavate puhul, et nad on minuga päriselt nii rasketel kui ka parematel aegadel.
Tunnetan, et minuga sobituvad kõige paremini inimesed, kes on ka ise õrna hingelised või siis väga empaatilised tundlike inimeste suhtes, nad ei pea olema introverdid, saan läbi ka ekstravertidega. Peamine on vastastikku piiride tunnetamine ja nende austamine. Proovin alati leida inimestes positiivseid omadusi ja nendele kogu meie suhtluse vältel keskenduda. Eks silma jäävad ka negatiivsed omadused, aga heidan need meelsasti kõrvale, kui on oluline erinevate eesmärkide nimel keskenduda positiivsemale poolele. Ma olen väsinud inimestest, kes näevad kõiges ja kõigis negatiivset ka siis kui selleks pole põhjust, väsitades sellise käitumisega teisi inimesi enda ümber. Positiivse poole pealt on minu elus viimastel kuudel lisandunud ja avanenud suhtlused enda jaoks sobilike inimestega, kes on pannud mind mõistma, et elus on endiselt palju hoolimist ja armastust, lihtsalt tuleb olla ise hingeliselt avatud, siis saab ka see armastus minuni jõuda. Need inimesed on mind juhtinud tagasi sellele teele, millega ülitundlikuna tegelikult peaksin tegelema ja kuidas käituma ennast ümbritsevate inimeste suhtes, et kõigil oleks siin maailmas parem olla. See muutus on minu enda jaoks olnud kogu hinge ravimise protsessi juures väga märgilise tähendusega sündmus, mis annab mõista, et kuigi vahel on olnud raske enda elule ausalt otsa vaadata, siis need vaatamised on mind viinud mõistmiseni, miks oli vajalik viimaste aastate raskused läbi elada. Nüüd on mul võimalus läbi hingelise tervenemise ehitada üles tugevaim versioon endast, mis on siiani selles elus olnud. Saan muutuda enesekindlaks inimeseks, kes usaldab universumit täielikult, et edasises elus saab minuga juhtuma palju head.
Kevade tulek on minu jaoks mõjunud väga vabastavalt ja pannud energiad teistmoodi liikuma. Juba olen nautinud väljas rohkem toimetamist, ka päevad on juba tuntavalt pikenenud ja saab rõõmu tunda üha rohkem valge aja üle igas päevas. Lisaks olen alustanud rattasõitudega, esialgu lihtsalt nautides sõitmist ja veidi hiljem algavad ametlikud treeningud võistluste jaoks. Loodan, et ees ootab igati edukas rattahooaeg.
Praeguses ajahetkes on palju tänulikkust ja rõõmu olemasoleva üle 🙂
Maailmast ülitundliku inimese silmade läbi 
Lisa kommentaar