Jooksvad mõtted
Tänases postituses ei too ma sisse järjekordset lugu enda minevikust, jätan selle uude postitusse. Räägin vahepealsest ajast ja praeguse ajahetke energeetikast.
Märkamatult on möödunud aasta esimene kuu jaanuar ja juba hoogsalt käima läinud aasta lühim kuu veebruar, millesse seekord mahuvad mitmed olulised sündmused nii maailma kui ka riiklikul tasandil.
Jaanuari lõpuosa iseloomustuseks saan välja tuua, et aasta esimene suurem vaimne proovikivi ei lasknud ennast kaua oodata. Proovikivi avaldus minu töökohas, kus mitmete asjaolude kokkulangemisel pole pea 2 nädala jooksul ühes osakonnas ühtegi põhitöötajat ning seeläbi on laskunud teiste töötajate õlule senisest suuremad kohustused, et antud osakonnas oleks ikkagi soovitud kaup klientidele kättesaadav.
Üheks senisest suurema rolli täitjaks olen ka ise olnud. Küsimus pole üldse selles, et ma poleks harjunud töökorraldusega, et vaiksetel päevadel üks inimene kassaliinist paneb alati teatud ajani päevast kaupa välja. Raskuskese taandub tõsiasjale, et joogiosakond, kust praegu on kaks põhitöötajat mõnda aega eemal olnud töötavad töötajad, kes teevad oma tööd väga hästi, riiulid on alati korras olnud, nii on soov ka endal sama kvaliteeti hoida või sinna võimalikult lähedale jõuda. Põhikohaga kassaliini töötajana paneb see suuremad pinged peale, et hoida korras joogiosakond ja samas jõuda kassaliini naastes teha oma tööd jätkuvalt väga professionaalselt ning pakkuda klientidele ostukogemust, mida nad soovivad kogeda. Kõik need vahepealsed 7 tööpäeva on olnud väga detailirohked ja vaimselt nõudlikud. Eile õhtul tundsin väsimust, mida pole juba mõnda aega kogenud. Õnneks pühapäeval tuleb hetkeseisuga viimane päev selles raskemas perioodis.
Ma pole üldse pahane, et selline periood tekkis, et vaimselt aitas see endas fookust hoida ja keskenduda tööl olles õigetele detailidele. Kindlasti sellised perioodid, mis sunnivad endast rohkem andma, aitavad vaimselt tugevamaks saada. Tekib parem arusaamine enda tegelikust võimekusest ja inimeste pärisolemusest enda ümber. Kogu töökeskkond avaldus minu jaoks veidikene uue külje alt. Kindlasti pikaajaliselt pole jätkusuutlik maksimum võimekusega pidevalt tööd teha, kuid umbes 2 nädalase perioodi jooksul on võimalik ennast kokkuvõtta ilma ennast eriliselt kahjustamata. Tuleb jääda kahe jalaga maa peale ja teha nii palju, kui on võimalik. Kuigi standardid enda tööle on ka raskes olukorras kõrged, aitab fookust hoida sihikindel tegevus kogu antud perioodi väitel. Minu jaoks pole selle edusammu puhul üldse tähtis teiste heakskiidu otsimine vaid minus olev põhimõtteline sügav tunnetus ja respekt kolleegide suhtes, kes hetkel on olnud mõjuval põhjusel oma tööpostilt eemal. Minu jaoks on tähtis hoida kvaliteedi tase rahuldaval tasemel ja õnneks ka teised tublid kolleegid aitavad selle eesmärgi suunas liikuda.
Suursündmuse saabumine
Ja nüüd jõuan postituse pühaduse pooleni. Nimelt on märkamatult kätte jõudnud taliolümpiamängud Itaalias. Kuigi olümpiatuli pole veel tuleurnidesse jõudnud ja mänge pole ametlikult avatud on spordipidu siiski oma hoogu juba sisse saamas esimeste võistlustega. Ka olümpiatule teekond on jõudnud lõpuks Milanosse. Emotsioonid on minu jaoks ülevad ja sportlikus mõttes suured. Suure spordifännanina on kätte jõudnud pidupäevad, et elada kaasa sportlaste kõrgetasemelistele sooritustele. Kõik see on minu kui ülitundliku inimese jaoks väga suurejooneline, pühalik ja kaua oodatud hetk. Novembrilõpus Kreekas süüdatud olümpiatuli jõuab peatselt oma viimastesse “puhkepaikadesse” Milanos ja Cortinas. Üks teekond on jõudnud oma algusest lõppu. Olümpiamängude maailm on justkui muinasjutu maailm keset muidu karmi maailma. Maailmas, kus headus on endiselt alles ja lugupidamine üksteise suhtes ka.
Selle ajajooksul on maailmas tervikuna toimunud rida sündmusi, mis põhjustavad segadust, ebastabiilsust ja ärevust meie igapäeva ellu. Tundub, et koledust, hirmu ja stressi on nii palju, et sellega on laiemal tasandil raske toime tulla. Väga palju on hirmu, milline tuleviku maailm saab välja nägema ja kus asub selles maailmas turvaline kese, mis aitab maailma tasakaalus hoida? Selle kõige segaduse, ärevuse keskel on aga kätte jõudnud periood, mille jooksul toimub maailmas mõttes midagi suurt ja ilusat, mis sportliku maailma austajates loodetavasti tekitab teatud ühtsustunnet ning loodetud pühadust, mis aitaks hingele vajalikku palsamit tuua. Eks juba elu on paramatatult selline, et kõik ei saagi ilus olla, kuid seda rohkem tuleb hinnata hetki ja ajaperioode, mil elu tundub tavapärasest ilusam. Seetõttu plaanin ka ise alanud spordipidu kogu hingest nautida nii palju kui see on jooksva elu kohustuste kõrvalt võimalik.
Kuulõpu osas saabuv Eesti Vabariigi aastapäev tundub olevat hetkel kaugel, aga samas ka lähedal. Eks iga pidupäev saabub selleks ettenähtud hetkel,aga hetkel on antud spordiaustajatel võimalus nautida suurt spordipidu. Head nautimist!
Järgmises postituses jätkan mineviku sündmuste esitamist.
Maailmast ülitundliku inimese silmade läbi 
Lisa kommentaar