Maailmast ülitundliku inimese silmade läbi

Üldist

Just nüüd postitust kirjutama asudes, avastasin, et käesolev postitus on juba lausa 40-s. Pole enam palju minna ka 50-ni, aga endiselt on minu jaoks oluline postituste kvaliteet mitte kvantiteet. Aga tore on ikkagi ajajooksul teatud tähisteni jõuda, siis tekib suurem perspektiiv kogu protsessile 🙂

Vahepealne nädal viimasest postitusest möödus kiires tempos. Psühholoogilise poole pealt olid nädalas mõned ärevust tekitavad momendid, aga õnneks oskasin õiglaselt oma emotsioone välja elada ja sain seega oma pea igapäevaselt täielikult oma tegutsemist erinevate teemade osas nautida. Tegeledes tööpäevadel peamiselt tööga ja puhkepäevadel muude teemadega on andnud mulle endale sügavama keskendumise kõikides teemades, mis minu elust hetkel läbi käivad. Aasta alguse ülesehitamine on käinud mulle omases kaalutletud tempos ja enda vaimset tervist kontrolli all hoides. Juba olen kogenud üksjagu positiivseid emotsioone, mis annavad hea lükke ka kogu edasiseks aastaks. Aasta esimesel kuul on sel korral minu jaoks ilusad ja samas julgelt tulevikku vaatavad värvingud 🙂

Jutt minevikust 1

Tänasest postitusest alustan siis minevikust erinevate näidete toomist, et ülitundliku inimese maailma lugejale veelgi paremini esile tuua. Ma valin neid tunde järgi juhuslikkus järjestuses, seega ei ole need juhtumid ajaliselt kronoloogilises järjekorras. Esimeseks näiteks valin sulgpalliga seonduva. Mängisin aastaid harrastaja tasemel sulgpalli, käisin ka võistlustel Eesti siseselt, sain mõned medalid ja veel paar kõrgemat kohta, aga mitte suuremat edu. Sain uusi tutvusi, kellest vaid mõned on praeguseks minu ellu alles jäänud, kuid enamasti sain mitmed õpetlikud kogemused ülitundlikuna. Käsitlen kõiki sulgpalliga seotud teemasid eraldi.

Esimesena toon välja sõprusuhete kujunemise ja hilisema hülgamise teatud seltskonna meeste poolt. Sulgpalli kohapealt oli minu esimene treeningrupp kõige parem, et seal mind hoiti treeneri poolt ja ka treeningkaaslased olid toetavad. Hiljem esimese treeneri lahkudes sattusin erinevatesse grupidesse, kus õigete ja ülitundliku inimese jaoks usaldusväärsete kaaslaste leidmine oli raskem. Tundus, et mitmed inimesed tegid minu ees head nägu, aga tegelikku sügavat hoolimist minu suhtes polnud, sest nende poolt tuli ka üksjagu sellist käitumist, mis tegi mulle haiget või ajas segadusse, sest ei suutnud vahepeal mõista, mis on õige ja mis vale.

Selle segaduse keskel siiski mingil hetkel tekkis mulle paar inimest, keda sain hakata pikapeale sõpradeks pidama. Nimelt tekkisid lisaks sulgpalli mängimisele nendega ühised nädalalõpu üritused ja sai korduvalt käidud ka ühistel jalgrattamatkadel. Tundsin, et olin ametlikult võetud nende sõpruskonna liikmeks. Tänu neile tutvusin mitmete toredate inimestega, kellega hiljem sai edasi suheldud, kui minu sõbrad järgemööda minu elust lahkusid.

Pärast mitmeid aastaid ühiseid üritusi, läbikäimist ja kokkuhoidu hakkas järsku minu ja ülejäänud sõpruskonna vahele jää tekkima. Ma ei mõistnud, et oleksin midagi ise eriti valesti teinud. Jah, mu eesmärkide fookus ehk muutus ja muutus ka neil teatud määral, kuid leidsime minu arvates ikkagi üksteise jaoks piisavalt tihti aega, et võinuks üksteist sõpradeks edasi pidada. Aga just peamine etteheide mulle minu väljaheitmisel nende sõprade grupist oligi tõsiasi, et nende arvates ma polnud nendest ise piisavalt palju huvitatud ja ei pühendanud neile piisavalt palju aega enam, et nad saaksid mind oma sõbraks pidada.

Sel hetkel olin ülitundlikuna väga löödud ja kurb, et minu elust lahkusid järgemööda mitmed inimesed, keda olin sügavalt usaldanud ning kellest täielikult lugupidanud. Ülitundliku inimesena tundsin siis selgelt haavumist väga sügaval tasandil. Tundsin ka reetmist enda suhtes. Sellel hetkel aitasid ja olid mulle toeks mõned sõbrannad ning lapsepõlve sõbrad, kes aitasid mul ennast siiski nende silmis väärtusliku ja hinnatuna tunda.

Ma tean, et kõigile ei saagi pikemas plaanis meeldida ja kõik teevad ise otsuseid, kes neile meeldivad, kes mitte. Samas, kui sa oled enda energiat mingitesse suhtlustesse palju pannud, siis on väga kurb olla, kui pead lõpuks ikkagi neil inimestel oma elust minna laskma. Vaatamata hingevalule ei tohi elus sellistesse olukordadesse liiga pikalt kinni jääda, sest sellega blokeerimine ainult enda energiaväljad ja nii ei saa uued energiad meie ellu tulla, mis tahaksid meid taas õnnelikuks inimeseks muuta.

Ajajooksul siiski sain sellest pettumusest ja hingevalust üle, andestasin neile inimestele Seejärel avanesid minu elus uued uksed. Minu ellu tulid läbi erinevate tegevuste uued põnevad inimesed, kes hindasid mind kõrgelt just sellisena nagu ma olen siia ilma loodud. Tänu neile inimestele ja enda pikaajalistele sõpradele taastasin ajajooksul oma enesekindluse ja julguse elus julgelt edasi liikuda. Kunagi ei tohi oma elu elamata jätta, sest mingid protsessid lõppevad negatiivselt ja mitte meie soovide kohaselt.

Siiski andis selline kogemus väärtusliku õppetunni, et alati kõik hästi alanud protsessid meie elus ei saagi hästi lõppeda. Saan vaid mõelda, et need inimesed tulid mulle midagi õpetama ja siis sai nende roll minu elus läbi ka. Kokkuvõttes ma olen tänulik, et sellised inimesed olid minu elus ja andsid mulle vajaliku kogemuse edasiseks eluks.

Selline sai tänane postitus. Järgmisel korral juba uus juhtum minu minevikust.