Maailmast ülitundliku inimese silmade läbi

Vahepeal on olnud jällegi kiire elutempo ja viimasest postitusest on saanud pea kuu aega mööda. Eelmisel korral sai lõpetatud mõttega, et sooviksin sellel korral rääkida ülitundliku armastusest maailma vastu tervikuna, siis minuni jõudis universumist info, et peaksin käsitlema vahepeal üldist tunnetust elu osas.

Taaskord oleme jõudnud oma eludega aega, kus läheneb aastalõpu eriline aeg. Jah, esialgu on veel detsembrini veidi aega ja käib veel kiire toimetamine, et viimaseid selle aasta eesmärke täite, aga samas võib öelda, et suurem osa selle aasta tegmistest on juba tehtud ja edasi tuleb lihtsalt sellest aastast veel võtta kõik, mis on võimalik.

Ka endal on olnud aktiivne aeg tööl ja lisaks oli kooriga edukas esinemine eelmisel nädalavahetusel. Nüüd on ees ootamas väike novembri paus töölt, et veidi elu üle järele mõelda ja vaadata, kuidas edaspidi veel targemalt ning ennast hoidvamalt tegutseda. Eks hingel on erinevamaid teemasid, mis vajavad lahendamist, aga tean tegelikult sügava rahutunde pealt, et need teemad lahenevad kõik siis, kui on õige aeg muutusteks. Lihtsalt tuleb lugeda elumärke ja vastavalt nendele tegutseda

Võrreldes aasta taguse ajaga eelmise aasta lõpus, kui olin sügavas stressis ja elupoolt üsna allasurutud, tunnetan sellel hilissügisel, kui talve ilmingud juba paistavad, et hinges on palju rohkem rahutunnet. Elu tundub stabiilsem. Minus on palju rohkem usaldust elu suhtes, et kõik läheb lõpuks hästi. Ma tunnetan selgelt, et olen leidnud just endas rohkem stabiilsust ja mul on nüüd inimesed, kellele saan alati erinevate väljakutsete jooksul toetuda ning kellega kõige sügavamaid mõtteid läbi arutada. Töö enda vaimse poolega eriti intensiivselt viimase 3 kuu jooksul on viinud mind paljude teemade osas minu elus sügavama mõistmiseni ja toonud esile elumärke, kuidas oleks kõige parem edasi tegutseda. Kõige tähtsamaks pean võimalikult rahulikuks jäämist ka siis, kui kõik tundub enda ümber olevat väga segane ning suuresti ärevust tekitav. Jah, elu meie ümber on praegusel ajal kõike muud kui rahulik, aga seda enam on vajalik leida ja otsida rahu enda seest, et endaga hästi läbi saada ja leida igas olukorras tuge eeskätt endalt. Küll siis toetavad ka need, keda elu peab sellel hetkel kõige sobivamaks abistajaks.

Nii tunnetan ise ka selgelt, et elu on hakanud üha rohkem toetama minu püüdlusi tegeleda jälle elus oma tõeliste eesmärkide saavutamisega ja leida lahendusi kitsaskohtadele, mis tahavad lahendamist, et vabaneda negatiivsest energiast, mis takistab soovitud eesmärkide saavutamist. Lisaks on olemas inimesed, kes mõistavad mind ülitundlikuna väga hästi ja toetavad, et võiksin just endana ennast oma kehas hästi enesekindlalt tunda. Tänu neile inimestele olen ma hakanud laiemalt tähelepanu pöörama kvaliteetsete sõprussuhete loomisele. Ma arvan, et mõistan nüüd senisest paremini, mida tähendab tegelikult teadmine, et tuleb panustada oma energiat ja aega selleks, et luua ilusaid sidemeid, millele elu annab oma märkidega rohelise tule, et need on minu jaoks õiged inimesed. Samas olen hakanud senisest rohkem mõistma ka teise osapoole soove ning nägemust suhtluse kujunemise osas, sest tugeva sõprussuhte tekkimine on ju alati kahe osapoole vastastikuse austuse ja arvestamise tulemus.

Lisaks on minu elus mõnda aega olnud ja ka hiljuti lisandunud väga õrna hingega inimesi, kellega suhtlemine on andnud mulle otsest tagasisidet enda olemuse kohta. Saan aru kuivõrd spetsiifilist lähenemist nõuab, et tundliku inimesega suhelda nõnda, et talle mitte haiget teha ja ebamugavusi valmistada. Saan nüüd aru, mida tähendab seda, kui teised inimesed peavad minuga suhtlema selliselt, et ma tunneksin ennast hästi ja lugupeetult. Minu enda jaoks on aga loomulik ennast kohandada teise inimesega suhtlema nii, et teine tunneks ennast minu seltskonnas hästi ja turvaliselt ning seda olenemata sellest, millises keskkonnas või eesmärkide nimel see kohtumine/koosolemine aset leiab. See on justkui akadeemilise viisakuse näitamine teise inimese suhtes. Loomulikult tuleb arvestada, et kõik inimesed ei saagi omavahel hästi koos toimida ja läbi saada, sest liiga sätitud olek mõjub kunstlikult, mis väljendub ka energeetikas viies ikkagi sellised suhted mingi ajajooksul mittetähtsasse rolli või ka lõppemiseni. Aga samas, kui on juba suhtluse alguses tunda, et teise inimesega on võimalik loomulikul teel väga hästi läbi saada, siis tuleb teha enda poolt kõik selleks, et lisada suhtlusesse positiivset enerigat, hinge soojust ja turavalisust. Arvestades mõlema osapoole soovidega kogu suhtluse jooksul, areneb välja midagi erilist, mida ei oska suhtluse alguses ettegi kujutada. Seda olen ka mina mitme suhtluse puhul tunda saanud. Nendes suhtlustes on lihtsalt nii palju hingelist õrnust ja siirust, millele mõeldes tulevad tihti tänupisarad silma. Jah, olen teinud ka vigu, aga tähtis on neid tunnistada, vigadest õppida ja teha vajalikke korrektuure, et edaspidi saaksid need suhtlused liikuda edasi suurema harmoonia poole. Igal juhul see tekitab minu jaoks väga palju turvalisust juurde, et saan ka enda suhetes teiste inimestega kogeda soovitud tasemel siirast rõõmu. Minus on kirjeldamatult palju tänulikkust, et elu on sellel aastal pärast õigete otsuste tegemist keeranud minu ette helgema poole. Aitäh elu, et sinus on jätkuvalt olemas ka kõik ilusamad värvid 🙂

Lisaks tunnetan, et terve selle sügise on muusikal olnud minu elule suur mõju. Ma olen palju kuulanud erinevat klassikalist ja koorimuusikat ning ka meditatiivset muusikat, mis on aidanud selle ajahetkega kõige paremini toime tulla. Tunnetan, et ka kooris kuni jõuludeni lauldav repertuaar seondub palju jumaliku poolega ja sügavate vaimsete väärtustega, mille eesmärgiks on just hingeliselt ennast puhtana hoida ja kogeda laulmise erilist rõõmu sel muidu segasel ajal. Sellise repertuaari laulmine lihtsalt hoiab üleval hingerõõmu ja pakub sügavamaid hingelisi emotsioone. Ka äsja Lõuna-Eesti meeskooride laulupäeval kogetud emotsioonid räägivad enda eest. Sel kontsert-etendusel tundsin tõelist rõõmu ühislaulmisest ja esinemisest. Tundsin, et laulud olid vajalikul tasemel omandatud, lisaks oli enesetunne puhanud ja hea, et lihtsalt nautida seda päeva, mil toimus suur kulminatsioon antud sündmuse lõpetuseks. Iga laul oli kui hetk, milles viibimine oli väga eriline sündmus. Tunnetan selgelt, kuidas füüsilise vormi pidev paranemine on parandanud ka minu võimekust senisest julgemalt laulda ning julgeda loomulikul teel varasemast rohkem häält endast välja lasta. Ka laupäevasel kontserdil lasin lihtsalt laulu mõjul kanda ennast kohtadesse, mida polnud ehk varem liiga tihti kohanud. Kõik muusikalised laiendused-fortesse minekud ja sealt tulekud või ka pianosse minekud-seal olekuid nautisin lihtsalt kogu südamest. See näitabki selgelt, et laulmisele on tulnud minu jaoks mingi uus mõõde, mida pole seni osanud nii sügavalt kogeda. Ja see tõdemus muudab koorilaulu minu elus veelgi olulisemaks osaks, kui see on eelnevalt olnud.

Sellised mitmekülgsed ja mitme teema põhised tunnetused sel korral. Eks näis, millised tundmused tekivad järgmise postituse osas 🙂 Seniks olge ikka hoitud ja õnnelikud 🙂