Maailmast ülitundliku inimese silmade läbi

Vahepealse aja ülevaade

Vahepealne aeg pärast viimast postitust on möödunud kiires tempos. Raskema poole pealt oli tööl väga töine ja palju energiat nõudev tööperiood 9 päeva jooksul 7 tööpäeva, mille aitas lihtsamalt üleelada lihtsalt võimalikult rahulikuks jäämine. Lisaks keskendusin sügavas fookuses töövälistele teemadele.

Algas uus koori hooaeg ja kaks esimest proovide nädalat on möödunud töises, rõõmsas tegevuses. Uuel hooajal on ees ootamas mitmed põnevad koori tegevused. Lisaks mõjub eriti just raskete töö tingimuste valguses rahustavalt, et näen nüüd oma koorikaaslasi vähemalt 2 korda nädalas, mis annab vajalikku elurõõmu juurde, et kõigi oma raskustega paremini toime tulla. Lisaks kohtumised ja koostöö lemmikutega, mis samuti annab mulle selliseid elutundeid, mida sooviksin tulevikus tervikuna oma igapäeva elus kogeda.

Laiemas plaanis pean kõige positiivsemaks märgiks, et läbi pideva vaimse töö, mida endaga teen, olen muutunud järjest rahulikumaks ning tasakaalukamaks igapäeva elu suhtes. Kindlasti on hea tunda senisest vähem ebavajalikku ärevust, mis mind on pikemat aega vaevanud. Üksjagu on muidugi on veel edasi minna, aga vähemalt on mulle väga lähedal inimesed, kelle abiga liigun vaimses arengus soovitud suunas. Ma ei sunni ennast edasi liikumises liigselt takka, eks arengud toimuvad tunnestlikul alusel. Aga hetkel tunnetan selgeid märke, et olen lõpuks rahunemas vahepealsest suurest segadusest enda elus. Tunnetan taas selgelt, millistele alustele endas ja oma elus tervikuna võin oma elus tervikuna edaspidi tugineda.

Lisaks lõppes nädalavahetusel järjekordne rattahooaeg, mis algas sel kevadel juba märtsilõpus toimunud esimeste rattatreeningutega. Esimest korda oli hooajal neli võistlust. Sama fooniga soovin ka uuel hooajal jätkata, sest harrastusportlasena peab alati oskama ka mõistliku piiri pidada ja andma endale aru, et tegemist on tervisliku hobiga piirini, mil see võib see endale hoopiski kahjulikuks muutuda. Praegusel juhul ma naudin liikumist rattaga väga, sest treeningutel on võimalik alati ka ilma ja loodust nautida. Lisaks kõik muud rattasõidud, mida teen oma vabast tahtest. Tunnetan, et olen mõned tuttavad enda ellu saanud just tänu armastusele rattaspordi vastu.

Käesolev hooaeg oli eelnevatest erinev, vahetasin jõutreeningud ühes spordiklubis tavajõusaali omade vastu. Eks muidugi läks mitu kuud aeg, et keha kohaneks treeningutega jõusaalis ja suuremat mõju võistlustele jõusaali abil ehk oligi tunda nüüd suve teises pooles kahel viimasel võistlusel. Aga pikemas plaanis oli emotsionaalne muutus kevadel igati õige samm ja suuremaid vilju jõusaalis treenimisele loodan kogeda uuel rattahooajal, mille eel olen saanud juba terve sügise-talve-varakevade treeninda järjepidevalt jõusaalis. Lisaks sai hooaja käigus ka rattatreeninguid tugevamateks ja intensiivsemateks muudetud, eks tuleb seda uuel hooajal veelgi rohkem teha, kui on soovi arengus edasi liikuda.

Hooaja viimasel võistlusel läbisin Tartu Rattamaratonil 40 km-it ajaga 2:32:55. Seekord kahjuks oli tegemist keeruliste ilmastikuoludega: rada oli mudane, libe ja üldse õhuniiskus üsna kõrge protsendiga. Erinevalt eelnevast aastast tuli selkorral üksjagu rajal jalutamise kohti ja seetõttu tuli ka aeg oodatust oluliselt kehvem. Aga eks ma leppisin asjaoludega, andes endale aru, et midagi pole sellest katki. Positiivse poole pealt tunnetasin, et raja sõidetavatel osadel suutsin soovitud sõidukiirust hoida ja raskematest tõusudest suutsin ka väsinud jalgadega edukalt otse üles sõita. Seega oli kasu eriti viimastel kuudel tehtud rasketest jõu- ja rattatreeningutest. Kokkuvõttes lõpetan hooaja siiski positiivsete emotsioonidega, sest treeningutega seonduvalt mul pole enam lisastressi tekitavaid tegureid. Kõige olulisem on edaspidi lihtsalt oma treeningutega tavapäraselt jätkata ja otsida kohti arenguks. Tunnetan, et läbi rattaspordiga tõsisemalt tegelemise olen saanud ülitundlikuna olulisi, elulisi kogemusi. Ma olen õppinud ennast oluliselt paremini tundma ja tean, kus on minu piirid. Lisaks, kuidas vajadusel paremini neid piire ületada, et väljuda mugavustsoonist. Aga samas, kuidas ka öelda ei, kui tundub, et midagi pole minu jaoks üldse sobiv.

Aktiivne suvi kulmineerus eile minu imelise ema järjekordse juubeli tähistamisega. Hingeliselt ilus ja hästi läbi mõeldud pidupäev pakkus ülevaid emotsioone ning võimaluse tulla tavarutiinist välja. Sain ka ise üle pika aja rõõmsalt natukene tantsida ja täitsa vahva kogemus oli kaotada ülemõtlemine ning lihtsalt olla mina ise sellisena nagu ma olen 🙂

Nüüd, kui imeline, emotsioonide rohke suvi on jäänud seljataha ning ees on ootamas sügis esinevad minus vastandlikud emotsioonid nagu tühjus ja tänutunne kõige möödunu/kogetu eest. Eks siis tuleb lihtsalt olla tänulik kõige eest, mis on juba olemas ja tuleb loota, et sügisel on ka varuks ilusaid, hingepuudutavaid hetki/kogemusi, mis panevad samuti elu suhtes tänutunnet tundma nagu pakkus sel aastal suvine periood.

Järgmistes postitustes soovin kirjutada armastuse teemadel, mida olen erinevates postitustes ka siin-seal sisse toonud, aga nüüd teeksin seda senisest põhjalikumalt jagades suure teema väiksemateks osadeks enda tunnetuse järgi. Seniks aga olge hoiud ja ilusat sügise algust kõigile! 🙂