Maailmast ülitundliku inimese silmade läbi

Vahepealse aja ülevaade

Pärast vaimset tagasilööki üleeelmise nädala teises pooles võtsin veidi kirjutamisega tempo alla ja olen vahepeal kogunud enesekindlust ning positiivset energiat oma igapäeva elus. Kõik ongi päev-päevalt kenasti ülesmäge liikunud. Alguses rahulikult ja hiljem juba kiiremas tempos. Ma olen mõelnud enda jaoks selgeks mõned asjad, kuidas elus edasi tegutseda. Lisaks kogenud enda lemmikute poolt toetavat suhtumist minu edasise tuleviku suunas. Võib öelda, et ehk oli sellist kogemust vaja, et mõtleksin senisest veelgi tõsisemalt oma tulevikule, kuidas luua elu, mille üle saaksin ise uhkust tunda.

Ma olen jätkanud aktiivselt ka oma treeninguid jõusaalis ja rattal. Eks eesmärgipärane tegevus ongi aidanud ennast vaimselt kõige paremini ootamatust tagasilöögist tagasi tuua.

Uuest nädalast algab ametlikult uus koori hooaeg ja läheb lahti aktiivne tegevus. Kindlasti olen koori juhatuse liikmena põnevil, kuidas õnnestub teatud olulised ideed hooaja jooksul ellu viia ja kui palju saab koorielu tervikuna edasi arendada.

Põhiteema

Tänase postituse peateemaks valisin enda suhestumise ja üldised mõtted, mis mul on tekkinud seoses tööga toidupoes. Emotsioone ja mõtteid on palju, aga üritan need koondada ühtseks tervikuks

Esmalt pean välja tooma, et minus on tekkinud viimase aasta jooksul palju frustatsiooni ja pettumust, sest töötingimused on minu jaoks läinud järjest ebanormaalsemaks. Pood on paari kuu pärast lahti olnud 3 aastat, aga selle ajajooksul on toimunud suured muutused. Alguses oli meil sisuliselt 3 vahetuse jagu töötajaid, keda sai edukalt rakendada, et hoida kvaliteeti kõrgel nii teeninduse poole pealt kassaliinis kui tagada ka kauba edukas väljajõudmine poeriiulitele ja muude oluliste küsimuste lahendamine, mis on poe pidamisega seotud.

Erinevatel põhjustel on aga töölt nüüdseks lahkunud märkimisväärne arv seniseid töötajaid, mis on muutnud töötingimused poetöötajate jaoks väga raskeks. Juba on tunda raskusi nii kaupade välja saamisega kui ka teeninduse kvaliteet on minu jaoks kõvasti kukkunud võrreldes ajaga, kui meil oli piisavalt töötajaid igasse liini meie poes. Kõik inimesed teevad tööd mitme inimese eest ja mingeid paranemise märke töötingimustes ei ole näha. Küsimus on, et kaua praegused töötajad vaimses ja füüsilises mõttes antud tingimustes vastu peavad, et ikkagi võimalikult edukalt poe senist edu üleval hoida ja ka oma klientide igapäevase heaolu eest hoolitseda.

Esialgu ma leidsin viisid, kuidas tööl olles negatiivsed emotsioonid rohkem välja lülitada ja keskenduda lihtsalt tööle, et lisaks kauba väljapanekule ka klientide teenindamist endiselt võimalikult kõrgel tasemel hoida. Aga ausalt öeldes pole see pikaajaliselt enam jätkusuutlik lahendus, sest põlen lihtsalt ise nõnda igas mõttes läbi ja seda kindlasti pole vaja kogeda.

Kogu olukorda arvestades on mul endiselt hea läbisaamine oma kolleegidega ja otsese poe ülemusega. Meil on kokkuhoidev kollektiiv, kes vaatamata raskustele püüab endast parima anda. Eks musta huumori osakaal on paraku üha suurenenud, sest terve mõistusega on sellist olukorda väga raske seedida, kui tuleb alandlikult kõik ülevalt poolt tulevad ebainimlikud vaated alla neelata ja lihtsalt töö tegemist jätkata.

Minu jaoks on kahetsusväärselt kurb, et kaks ülemist selle poeketi tasandit ehk tsentraalne ja kohalik juhtkond elavad ainult peadpidi exceli tabelis, mis ütleb neile muidugi ette majanduslikud numbrid, aga ei arvesta inimeste tunnetega. Eks majanduses on tõesti kõige tähtsam kasum ja igasugused muud põnevad näitajad, mille täitmine on põhieesmärk, aga tulemuse saavutamise raskus pole enam oluline, see võib tulla ka üle laipade nagu antud juhul võite näha. Minu jaoks puudub kahes ülemises tasandis vajalik empaatia soolikas, mis aitaks neil tegelikult oma töötajatest päriselt lugupidada ja hinnata nende panust eesmärkide saavutamisesse õiglaselt. Aga, eks seniks, kuni suurimaks sõbraks on ainult exceli tabel ei saagi midagi paremaks muutuda ja jääbki kõlama mõte, et tegelikult ongi ju kõik hästi, aga sellega lihtsalt ei saa mitte kuidagi nõustuda, kui ma akadeemilise inimesena näen, et palju on parandamisruumi. Aga samas tean, et minu sõna lihttöölisena ei muuda midagi, sain lihtsalt oma emotsioonid endast välja kirjutada, et jälle olla edaspidi rahulikum.

Mind hoiavad veel tööl klientide siiras tänutunne meie töötajate suhtes ja kolleegidega kokkuhoidmine, aga kahjuks midagi muud positiivset ma enam ei oska välja tuua.

Järgmise postituseni! 🙂