Maailmast ülitundliku inimese silmade läbi

Viimase nädala ülevaade

Lõppev nädal pidi olema emotsionaalselt suurejooneline, mille kõrghetkedeks pidid olema nii kooripäev kolmapäeval, mille jooksul osalesin kooriga Viljandis Vaba Rahva Laulul kui ka pidin minema nädalavahetuseks Võrru, et nautida järjekordset Võru Pärimustantsufestivali ning kohtuma oma armsate sugulastega. Viimane käik kahjuks jäi ära, sest neljapäeva õhtul tabas mind tööl üks hetk, kus vallandus kogu frustratsioon, mis oli viimastel kuudel seoses uuenenud töökorraldusega kogunenud. Ma olen küll pika kannatusega, aga kuskil on ka minul füüsilised piirid ees. Aktiivse nädala järel lihtsalt polnud enam energiat kehas, mille pealt nii kõvasti pingutada, kui olukord seda nõudis. Kahjuks seda ei mõistetud ka minu rohkete vigade jooksul tööpäeva jooksul, mida ma tavaliselt ei tee ja siis tekkiski üksinduse tunne. Ja nii vallandusidki emotsioonid, mida ehk oleks pidanud teistmoodi välja elama, aga vahest sellised asjad juhtuvad. Antud segasest seisundist väljatulek võttis aega ühe päeva ja ülejärgmisel päeval tundsin ennast juba paremini. Sellises seisundis pidasin paremaks viibida nädalavahetuse maal koduses ja turvalises keskkonnas, et oma energeetikat tervikuna taastada. Eks pikemas plaanis sain õpetuse, et midagi oma elukorralduses pean ma pikemas plaanis muutma, aga eks ajajooksul selgub, mis täpselt ja kui palju muutuma hakkab.

Antud juhtumi tõttu otsustasin kirjutada täna hoopis teisest teemast, kui seda algselt plaanisin.

Päriselt kuulamisest

Alustuseks teen meeldetuletuse, et selles kiires ja nutiseadmete keskses maailmas kipub meil olema kadunud päriselt kuulamise võime. Me justkui kuulame, aga enamasti selleks, et saaksime juba ise sõna võtta või endast vastu rääkima hakata või siis lihtsalt on kuidagi fookus hajunud ja on raske teist päriselt mõista. Ülitundlikud ja tundlikud inimesed saavad sellistel hetkedel inimlikult kõige rohkem haiget, kui nad tunnevad, et nad pole päriselt mõistetud või keegi kuidagi üritab mõista anda, et sellel hetkel polegi ülitundliku inimese emotsioonid ja tunded tähtsad, sest lihtsalt on vaja ära kannatada. Eks ülitundlikud ja tundlikud inimesed suudavadki mingi hetkeni ka lihtsalt taluda teatud olukordi, mis neid proovile panevad, võtavad ära rohkem energiat, kui nad sooviksid. Aga ühel hetkel saab kõigi inimeste kannatuste karikas täis ja nii juhtus ka minuga sel neljapäevasel päeval. Mingit muud põhjendust siia ei saa leida. Ülitundlikud inimesed teevad kõik selleks, et olla mõistvad nende ümber toimuvate protsesside kohta ja saada aru, mis tegelikult on algsed põhjused. Üritame mitte võtta isiklikult teiste käitumist enda suhtes. Aga lõpuks siiski on suur roll ka sellel, kuidas keskkond tervikuna paneb meid ennast tundma, kas oleme kuulatud ja mõistetud või mitte. Aga eks empaatilisus peab tulema igaühe seest loomulikult, seda ei saa kuidagi väljastpoolt teistele peale panna.

Lemmikutest minu elus

Kõikide lemmikute enda ellu jõudmisest ma rääkima ei hakka, aga valisin välja 5 inimest, kellest 4 on minu treeerite ja spetsialistide tiimis nigg 5 ndast inimest sai minu fotograaf/sõbranna, kes on aidanud mu enesekindlusel palju tõusta. Räägin enda soovi kohaselt lemmikutest just numbritega, aga räägin ära nende rolli enda elus.

Lemmik nr 1 : Kunagi mõned aastad tagasi oli see imeline naine, sel hetkel neiu minu imeline massöör. Kahjuks tõi meid elu kokku ainult mõneks kuuks, sest jõudsin tema juurde hetkel, kui tal juba olid tekkinud tervisega probleemid ja nii meie koostöö katkes pärast paari kohtumist ootamatult. Ma olin pikka aega kurb, et elu tegi sellel hetkel selliseid korrektuure.

Õnneks on elul teinekord plaan inimesi uuesti kokkuviia, kui mõlemad osapooled pole teineteisele halba teinud. Nii tekkiski vajadus selle 2025 aasta alguses olude sunnil leida endale uus massöör, sest senine põhimassöör oli käesoleva aasta alguses aastal seotud tolle hetke tööga välismaal. Nii jõudsingi tagasi kunagise erilise koostöö energeetikani. Nüüd hetkel, kui oleme mõlemad vaimselt oluliselt küpsemad laabub meie koostöö veelgi paremini. Kuivõrd mu põhimassöör tuli mingil hetkel püsivalt Eestisse tagasi elama ja töötama, siis oli vaja antud inimesele leida uus funktsioon enda elus, sest tundsin, et kaks väga head inimest ühele tegevusele on liiga palju ning kahjustan ennast eeskätt, sest raske on jagada aega kahe imelise naise vahel, kui soovid nende mõlemaga tihedamalt kohtuda kasvõi akadeemisel koostöö tasandil suheldes. Kuna antud lemmik oli omandanud vahepeal ka vajalikud teadmised, saame nüüd jätkata oma koostööd psühholoogia tasandil, mis tuleb mulle kasuks nii igapäevaga elu jaoks kui ka sportlike tulemuste saavutamiseks. Nii imeline tunne, kuidas elu tõi õige inimese minu ellu tagasi ja nüüd loodetavasti lubab tal nüüd minu ellu pikemaks ajaks jääda 🙂

Lemmik nr 2. Imeline ja väega naine, kes on praegu selle aasta veebruarilõpust alates minu jõusaali treener. Algselt oli ta mõningane aeg minu massöör, kui lemmik nr 1 ei saanud aastaid tagasi tervislikel põhjustel minuga enam tegeleda. Meie koostöö oli massaaži ajal väga hea ja ühised jutuajamised andsid mulle palju enesekindlust juurde neil aegadel, kui oli ka ebakindlust palju. Kahjuks katkes see koostöö kuskil 2 aastat tagasi, kui selgus, et antud inimene oli saanud vigastuse, mis ei võimaldanud tal meie koostööd enam jätkata.

Uuesti võtsin selle inimesega ühendust selle aasta veebruarikuu esimeses pooles, kui sain aru, et eelnevas spordiklubis polnud enam võimalik suure stressi tõttu jätkata ja vaja oli leida endale uus tavajõusaal, et jõutreeninguid jätkata. Õnneks leidsime kiiresti ühise keele ja teineteise mõistmise, sest teadsin, et antud inimene on lisaks kõigele muule ka jõusaalis personaaltreener. Nii tegingi veebruarilõpus julge otsuse lahkuda stressirohkest eelnevast spordiklubist ja hakkasin käima märtsialgusest tavajõusaalis. Usun, et see koostöö saab olema edaspidigi edukas ja pikaajaline, sest juba praegu on pea 5 kuuga näha selgeid märke, et asjad on füüsilises ja vaimses mõttes paremuse poole liikunud 🙂 Järjekordne näide, et elu andis uue võimaluse selle inimesega koostööd jätkata uues vormis.

Lemmik nr 3: Minu imeline jalgrattatreener ja motivaator. Imeline mees, kes teeb kõik selle nimel, et ma areneksin igal hooajal edasi ja ei annaks rasketel hetkedel kunagi alla ning annaksin endale piisavalt aega arenguks ehk ei nõuaks liiga kiiresti endalt liiga suuri tulemusi. Tutvusin ma selle mehega tänu lemmik nr 2-le juba mõned aastad tagasi ja sealt peale on meie koostöö iga ratta hooajaga üha süvendatumaks läinud. Hea, kui lisaks treeningplaanide koostamisele saan temalt tuge ka psühholoogilise poole pealt ja lisaks alati võin anda tagasisidet, kui midagi ei lähe plaanipäraselt või vajab ümber tegemist, et rattatreeningud sobiksid paremini minu igapäevase elukorraldusega.

Kuigi hooaja lõpetuseks on jäänud veel sõita 20.septembril toimuv Tartu Rattamaraton, kus seekord sõidan 40 km-it, siis juba võin öelda, et käesolev hooaeg on korda läinud, sest selge edasi liikumine arengus on toimunud. Kuna mu rattatreener tegeleb ise ka aktiivselt spordiga, peamiselt triatloniga, siis on ta mulle spordlikus mõttes väga heaks eeskujuks, et väga hea füüsilise võimekusega on võimalik saavutada ka oma kõige suuremad eesmärgid 🙂 Ainult siiras tänu, et selline inimene on minu ellu tulnud ja siia jäänud.

Lemmik nr 4: Imeline noor naine tuli minu ellu 2024 jaanuaris, kui pärast neljakuulist massaaži pausi lahendasin lõpuks püsivalt enda massööri puudumise probleemi. Juba esimestest kohtumistest peale sai meie koostöö sisse hea ja usaldusväärse hoo. Juba paari korraga sai mu keha kenasti kontrolli alla. Antud neiust sai minu jaoks vaimselt väga oluline inimene, sest hakkasime kiiresti oma eludest rääkima. Kuna eelmises eluaastas oli palju stressi, siis olid selle neiuga kohtumised üks koht, kus tunda ennast päriselt mõistetuna ning sain tunda ka vaimselt päriselt rahunemist meie igal kohtumisel. Stabiilsus selles koostöös oli kuskil 7 kuud, kuni selgus, et see neiu soovib vahelduseks proovida mitteerialast tööd, mis seondus palju välismaal olekuga. Sügisel oli ta ühe kuu Kreekas ja pärast paari kuud kodus, selle 2025 aasta alguses ca 3 kuud Itaalias.

Need kuud, mis see neiu välismaal viibis olid minu jaoks kõige raskemad, sest tundsin pidevalt suurt igatsustunnet, sest minu jaoks õige ja turvaline inimene viibis minust kaugel Kuigi teised turvalised inimesed olid pea kõik Eestis olemas, siis ikkagi ühe kindla inimese eemalolek mõjutas väga palju. Sain sellest perioodist enda olemuse kohta ühtteist õppida, mis on aidanud mul hiljem oma eluga paremini hakkama saada. Õppisin, et liigne püüdlemine võib mõjuda halvasti ja viia vahel ka suhete lõppemiseni. Nii peaaegu meie koostöö katkeski korraks päriselt aprillikuus, aga sai kiire jätku, kui leidsime lahenduse oma erimeelsustele ning tunnistasime mõlemad oma tehtud vigu eelneva üldiselt eduka koostöö perioodi jooksul.

Pärast uue hingamise leidmist on viimased kuud selles koostöös möödunud linnutiivul ja nüüd juba ongi augustilõpp kätte jõudnud. Meie suhtlus ja koostöö tervikuna on parimal tasemel kogu meie rohkem kui 1,5 aastast tutvust arvestades. Nüüdseks on see neiu minu ainus füsioterapeut pakkudes mulle nii massaaži kui ka füsioteraapia teenust. Ma olen lihtsalt nii südamest tänulik, et elu läbi erinevate keerdkäikude tõi nii ilusa hingega inimese minu ellu. Loodan, et pikk ja edukas koostöö on ees ootamas 🙂

Lemmik nr 5: Imeline naine, kellega tutvusin ülikoolis, kui õppisin Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Esimene kokkupuude oli 2019 suve alguses, kui sain tänu temale seni oma elu ainsatel tudengite suvemängudel käidud. Järgmine kokkupuude tuli 2019 sügisel, kui käisin tema juures esimesel fotosessioonil, mis oli veel veidi keeruline, sest ei saanud aru, millised on täpsed nõudmised ja miks just kõik peab niimoodi välja nägema :D. Hiljem jõudsin kooli lõpuni jäänud aastatel veel paaril korral temaga fotosessioonidel kohtuda ja muul ajal järjest rohkem suhelda. Nõudmised fotosessioonidel said selgemaks ja tundsin ka tervikuna, et temaga suhtlemine muudab mind üha enesekindlamaks.

Viimasel paaril aastal aga viibis see naine pärast oma õpingute lõppemis paar aastat Austraalias just Eesti aja arvamise järgi sügisest-suveni perioodil. Nii õnnestus paar aastat järjest kohtuda vaid üha korra suve jooksul. Ka selline eraldatus temast tekitas minus tugevaid emotsioone, et kohtumise rõõm oli alati suur, aga raske oli leppida teadmisega, et uus kohtumine tuleb taas aasta pärast. Igatsustunde tekkimine minu jaoks sobiva inimese korral on ülitundliku inimesena paratamatu, sellest saate ilmselt isegi mitme näite puhul selgelt aru juba. Seda suurem oli rõõm, kui sel suvel sai temaga taaskohtutud teadmisega, et edaspidi ta jääb püsvalt Eestisse ja saan ühe oma lemmikuga tihedamalt suhelda ja võimalusel ka kohtuda 🙂

Kõigi nende lemmikute puhul tunnen, et nad on täielikult minu inimesed ja saan neid alati usaldada igas olukorras. Nad on oma olemusega õpetanud mind ennast ja teisi enda ümber rohkem väärtustama. Nüüd tean, et ma võin alati endaks jääda, siis saavad ka õiged inimesed, kes peavad minu elus olema endale õige koha leida 🙂 Ma olen ääretult tänulik, et minu ümber on nii edukad ja andekad inimesed 🙂