Maailmast ülitundliku inimese silmade läbi

Nädala üldine tunnetus

Peagi lõppev nädal oli minu jaoks traditsiooniliselt töökeskne. Reede õhtuks lõppes tööperiood, kus oli 7 päeva jooksul 5×12 tunnist tööpäeva. Kõige tähtsamaks teguriks on saanud enda enesetunde jälgimine ja motiveerimine, et võimalikult rahumeelsena tööpäeva õhtusse välja jõuda. Sellised tööperioodid panevad mind ülitundlikuna väga tugevalt proovile, kuidas teha ära kõik olulised eraeluga ja hobidega seotud asjatoimetused. Eks tuleb lihtsalt kasutada iga ajahetke võimalikult targalt. samas pakkuda kehale võimalikult palju puhkehetki, et välitida üldise “lühise” tekkimist ja hoida reaalsustaju võimalikult selgena.

Võib öelda, et olen jõudnud punktini, kus tuleb hakata tegema otsuseid, kas edaspidi lähtuda rohkem isiklikest huvidest ja luua oma missiooni või jätta enda unistused kõrvale ning sobitada ennast rohkem teise osapoole raamidesse ja eesmärkide, unistuste täitmisesse. Eks tegemist on põhimõttelise küsimusega, samas ka suure otsusega, mis nõuab süvenemist ja aega, et teha antud olukorras parim võimalik valik. Loodan, et lähemad kuud toovad antud küsimuses kindla selguse, mis annaks omalt poolt elule uut hingamist juurde, liikumaks oma elus edasi kõrgemate tasandite poole. Tunnetus on selline, et midagi uut on tulemas, aga see pole veel täielikult kohale jõudnud.

Positiivse poole pealt oli selles nädalas 4 imelist päeva enda eraeluliste teemadega tegelemiseks. Sain edukalt ära teha oma treeningud, osta rattavõistlusteks uue jalgratta ja tegeleda tuleviku teemadega.

Lisaks sain palju ühenduses olla oma lemmikutega ja kohtuda ka. Ühes puhkepäevas oli paar imelist tundi, kus kohtusin järjest 2 lemmikuga. Paar imelist tundi, mille jooksul lihtsalt elasin 100 % vabast tahtest täielikult hetkes ning läksin elu vooluga kaasa ja vaatasin, mida neil kogemustel on mulle pakkuda 🙂 Suhtlus ja kohtumised lemmikutega avavad südame, hinge õnnele ja rõõmule. Tunnetan, et elan neis päevades tervikuna kõrgel tasandil. Lemmikutega suheledes on lihtne olla tõelistelt autentne, just selline nagu ma päriselt ülitundlikuna inimesena ennast tunnetan. Lihtsalt imeline on tunda ennast päriselt mõistetuna. Pärast raskeid aastaid ja palju hingeliselt haiget saamist on sellised hingeliselt õrnad kogemused parimaks toetavaks teguriks, et hingeliselt täiesti terveks saada ning muutuda tervikuna enesekindlaks inimeseks. Loomulikult käib sinna juurde igapäevane töö iseendaga, sest initsiatiiv ja soov muutumiseks saab tulla ainult enda seest, õiged inimesed on toetava ja peegeldava teguriga meie eludes.

Laupäeval sain erilise kogemuse osaledes pealtvaatajana Tartu Ülikooli Rahvakunstiansambli 80. aastapäeva kontserdil. Antud Rahvakunstiansambliga on perekondlik side juba pikemat aega, seega oli kontserdi valik väga teadlik. Mulle on rahvatants alati väga meeldinud. Kunagi väiksena sai ka ise mõned aastad tantsitud, aga siis jäi see minust mitte tulenevatel oludel pooleli, hiljem olen teglenud koorilauluga. Rahvatantsijatesse suhtun alati väga suure respektiga. Eilne kontsert andis võimaluse tunda ülevaid emotsioone. Imeline on lasta ennast muusikal ja tantsuilul lihtsalt kanda kuskile imelisse paika, kus saad unustada igapäevased argimured. Lihtsalt lähed vooluga kaasa, naudid kvaliteetselt korraldatud sündmust ja ei märkagi, et tunnid mööduvad ootamatult kiiresti. Sellised kogemused mõjuvad minu jaoks alati väga hinge puhastavalt ja puudutavalt. Tekib tunne, millised vaimsed väärtused on tegelikult elus olulised, mis teevad meist inimesed, kes me tegelikult oma hinges tõeliselt oleme 🙂

Vaatamata töökoormusest tulenevatele raskustele on sellest nädalast edasiseks nii mõndagi positiivset kaasa võtta, mis on ainult positiivne märk. Kõigis olukordades tuleb leida üles võtmekohad, mis aitavad elu soovitud suunas edasi kanda, iga väiksem samm on seeme millegi uue loomiseks 🙂