Vahepeal on olnud üsna pikk kogemise aeg, mille jooksul on juhtunud erinevaid sündmusi ja otsuseid, mille mõjul on mu elu hakanud uutes suundades liikuma.
Oma viimases postituses käsitlesin teemat, kuidas ülitundlik inimene võib ennast tunda ja samas käituda olukorras, kus tunneb ennast kellegi kindla inimese või elu poolt laiemalt raamituna. Rääkisin sellest teemast kogemuste põhjal, mida olen oma elus eelnevalt läbi elanud. Ma olen pidanud lahkuma situatsioonidest/olukordadest, milles olles olen tundnud, et enam teisiti pole võimalik enda heaolu säilitada ja taastama hakata. Vahepealsel perioodil ajalugu kordus taas. Ülitundlikud ei tee selliseid valikuid kunagi kerge südamega. Me proovime alati kuni viimase hetkeni raskustele otsa vaadata ning leppida detailidega, mida me ei saa muuta ja mis meile antud protsesside juures ei meeldi. Aga ühel hetkel saab iga inimese kannatuste karikas täis ning vaadete ümbersõnastamine ei too enam olukorda suhtumises soovitud muutuseid. Siis tulebki raske südamega lükata selg sirgu, teha hing külmaks ja jätta seljataha ka kogu meeldiv osa protsessist, sest ülejäänud osa protsessist on olnud niivõrd negatiivne, et positiivsus lihtsalt lämmatub negatiivsuse keskel.
Mina olin sunnitud lahkuma eneserahu huvides treeningstuudiost, mille abil olin kaks aastat oma füüsilist vormi tublisti parandanud. Nende 2 aasta jooksul sain kohtuda mitmete värvikate treeneritega, kellega koostöö aitas mul enda tegelikku potentsiaali paremini tundma õppida ja seda avada. Alustades väga kehvade füüsiliste näitajatega jõudsin veidi enam kui kahe aasta jooksul tulemusteni, mis rõõmustavad mind juba rohkem ja on pannud end oma kehas üha paremini tundma.
Siiski on igal protsessil ka oma miinused. Minu jaoks oli suurimaks väljakutseks 2 aasta jooksul ühtlase turvalisuse leidmine. Minu turvalisus antud asutuses olenes väga suurel määral minu imelistest treeneritest, kellele ma julgesin ennast ülitundlikuna inimesena täielikult avada ja seeläbi saavutada häid tulemusi tõhusate treeningute kaudu. Kahjuks lahkusid nad kõik teatud aja tagant järgemööda antud spordiklubist ja see muutis kogu protsessi minu jaoks elu üheks kõige õpetlikumaks kogemuseks.
Kui esimesel aastal oli mu ülitundllikkus veel üsna mõistetud, siis eriti eelmise aasta teisest poolest ja viimastel kuudel antud mõistmine kadus ning tajusin selgelt, et mind soovitakse selgelt paika panna. Suurimaks komistuskiviks sai eelmise aasta veebruaris ilmnenud olukord, kus tajusin, et kindel inimene mõjub mulle energeetiliselt väga halvasti ja tekitab minus ebaturvalisust. Algas pikk võitlus enda heaolu nimel, mida ma ei suutnudki lõpuks saavutada. Vastutasuks sain suure ärevuse, stressi, osalised unehäired ja foobia ebasobiva inimese suhtes. Ma olin vaimselt jõudnud seisundisse, kus nägin, et kannatamine teeb minu füüsiliste eesmärkide saavutamisele ainult kahju ja kasu on seetõttu oluliselt vähem. Kui sellised tunded/sümptomid vaevavad inimest pikemat aega, siis on päev selge, et lõputult ei saa selline olukord kesta. Nii tegin selle aasta märtsi teises pooles otsuse antud asutusest lahkuda, et oleks võimalik enda vaimset tervist parandama asuda.
Viimase kuu olen käinud tavajõusaalis ühes teises spordiklubis. Algus oli vaimselt raske, sest eelmise treeningstuudio emotsioonid kerkisid väga tugevalt esile. Mul oli vaimselt väga raske olla, sest jõudis kohale, millist stressitaset olin pidanud tegelikult eelmises spordiklubis taluma. Pärast tugevate emotsioonide lahtumist ja nendest lahti laskmist on minu treeningute kvaliteet iga nädalaga üha paremaks läinud, enesekindlust on hakanud vaikselt juurde tulema. Siiski on veel pikk tee käia, et kogeda täielikku vabadustunnet uues keskkonnas treenides.
Lisaks olen lõpetanud mõned mind väsitavad ja mittetoetavad suhtlused inimestega, kelle puhul sain aru, et nad ei ole mu ellu toodud toetamiseks vaid hoopis minu headuse ära kasutamiseks ning nendega suhtlemine mõjus enda energia raiskamisena.
Üleliigsest stressist, pingest vabanemine on aidanud tuua endasse rohkem rahutunnet ja selgust. Mõtted on läinud kõrvalistelt teguritelt jälle põhiteemadele ja eesmärkidele. Tunnen, et minus on tekkinud uus hingamine, et tegeleda taas oma unistuste täitmisega ja eesmärkide saavutamisega. Soovin teha kõik, et need protsessid toimuksid võimalikult voolavalt, kerge tundega ja rõõmsas keskkonnas, sest eelnevatel aastatel on olnud liiga palju stressi, mis on vaimselt väga ära väsitanud ning mõjunud ka elurõõmule väga tugevalt. Täpsemalt veel oma uutest eesmärkidest ei räägi, jätan need enda ja väiksema ringi teada seniks, kuni olen antud küsimustes midagi märkimisväärset juba saavutanud. Elu on õpetanud tasa ja targu omas rütmis tegutsema. Igal juhul on rõõm tõdeda, et erinevalt vahepealsest ajast liigub hetkel mu elu taas suures osas mulle soovitud suunas.
Maailmast ülitundliku inimese silmade läbi 
Lisa kommentaar