Ülitundliku inimese puhul saab välja tuua kahte liiki üksindust. Esimene liik on positiivne üksinduse liik. Sellest olen varasemalt rääkinud. Selle üksinduse liigi korral vajab ülitundlik vahepeal aega omaette olemiseks. Omaette olemise käigus laeb ülitundlik inimene ennast energeetiliselt ja samas saab mõelda erinevate olukordade lahendusele oma elus või panna paika plaane oma eesmärkide saavutamiseks. Võime seda aega nimetada ka kvaliteetajaks iseendaga.

Negatiivne üksinduse liik peidab endas erinevaid tahke, millest soovin käesolevas postituses veidi pikemalt rääkida.

Esiteks tooksin välja, et ka suures seltskonnas olles võib ülitundlik inimene ennast väga üksikuna tunda, kui seal suuresti puuduvad inimesed, kes teda täielikult või ka osaliselt mõistaksid. Nii võib mööduda ka mitu tundi, kus tundlik inimene on peamiselt kuulaja, sest tal pole vestlusesse omalt poolt midagi eriti lisada. Lisaks puudub vajalik turvatunne antud keskkonnas viibides. Ümbritsevatele inimestele võib tunduda, et tundlik inimene on sellel hetkel liiga tagasihoidlik või vaikne, aga tegelikult ei mõista üldse tagapõhja, miks tundlik inimene antud olukorras just sellisest käitub. Nii võib jääda tundlikust inimesest hoopis väga vale mulje.

Teiseks võib üksindustunnet esineda ka muidu tuttavas ja sõpralikus keskkonnas hetkedel, kui ülitundlik inimene tunneb ennast vaimselt väsinult või tema sees on sellel hetkel üks või mitu väga olulist küsimust lahendamisel. Siis on ülitundlikul väga raske hetkes kohal olla. Jah, tundlik inimene oskab ka hetkest rõõmu tunda, aga kui mingi kindel detail ikkagi on hinge vaevamas, siis kogu toimuv protsess paratamatult jätab väga selge pitseri ülitundliku inimese olemisse antud ajahetkel. Sellistel päevadel esineb ülitundlikul palju hajevil olekut. Ükski teine tema peale lahendust vajava teema ei tundu nii oluline ning võib kindel olla, kui ülitundlik leiab sobiva lahenduse sama, järgneva päeva või lähipäevade jooksul, siis ta annab sellest ka kohe teisele osapoolele teada. Sellel hetkel toimub ülitundliku jaoks esmane vabanemine. Lõplik vabanemine toimub siis, kui teisele osapoolele kasvõi osaliselt sobib ülitundliku pakutud lahendus. Seejärel saab ülitundlik inimene rahulikult ka muudele olulistele teemadele oma elus edasi keskenduda.

Kolmandaks ka väiksemates üks-ühele suhtumises võib esineda ülitundliku valesti mõistmist. Toon sellise näite: ülitundlik inimene ütleb: “Ma tunnen ennast täna vaimselt väsinult ja ärevana, sest olen viimasel ajal palju aega tööl veetnud”. Teine osapool reageerib sellele sarnaselt, et temagi on palju tööl olnud. Aga sellises olukorras endast rääkima hakkamisega ei mõista teine osapool üldse ülitundliku tundeid. Läbi samastumise ei saa sellistel hetkedel ülitundliku inimesest vaimselt toetada. Pigem tuleks proovida ülitundliku inimest sellel hetkel toetada. Rääkida tuleks toetaval toonil. Teine osapool saab oma siira, mõistva hääletooniga ja turvalise kõneviisiga luua ülitundliku jaoks turvalise keskkonna, milles ülitundlik inimene kenasti vaimselt maha rahuneb. Lisaks tekib tagasi turvatunne ning mõne aja möödudes annab ülitundlik inimene oma tänusõnad teda mõistvale inimesele kindlasti edasi. Olenevalt kohtumise kestvusest on võimalik, et ülitundlik inimene suudab ka naeratada teda mõistvale inimesele ning muutuda üdini positiivseks ja õnnelikuks.

Ülitundliku inimese täielikuks mõistmiseks on vaja lihtsalt soovi olla empaatiline ja samas valmis süvenema elu sügavamatele tasanditele. llma selle soovita või empaatia puudumiseta polegi midagi antud olukorra lahenduseks teha. Tundlikud inimesed ei hakka kunagi ennast vägisi kuskile sobitama, et oleks üldse kellegagi suhelda. Pigem ollakse üksi, kui valede inimeste seltskonnas, kes neid üldse ei mõista. Iseenda peale saavad tundlikud inimesed alati kindlad olla ja see tagabki sellistel hetkedel vajaliku tagala turvalisuse osas, et igapäevases elus hakkama saada.

Lisa kommentaar