Maailmast ülitundliku inimese silmade läbi

Käesolevas postituses käsitlen abivahendeid, mis aitavad mul igapäevases elus paremini toime tulla.

Ülitundliku inimesena tekib minus igapäevaselt palju emotsioone, mõtteid ja tundeid. Lihtsustamaks oma elu, pean saama eelpool mainitud tegureid kuidagimoodi reguleerida, et olukord püsiks kontrolli all ja samas tekiks ruumi uutele mõtetele. Minu jaoks on oluline, et olenemata muutustest peab elu olema turvatunde säilimiseks võimalikult stabiiline. Nõnda olen jõudnud erinevate päevikute pidamiseni.

1) Tänupäevik– Seda päevikut pean juba kindlasti üle 5 aasta. Sellesse päevikusse kirjutan igal hommikul eelneva päeva kohta 7(asja, tegevust, inimest, omadust), mille/kelle suhtes olen elule tänulik. Antud päeviku eesmärgiks on olnud tänulikkuse kasvatamine elu suhtes. Tunnen, et järjepidevus on mind tõesti elus üha edasi viinud. Päevikut täites alustan iga rida sõnaga “AITÄH”. Toon ka ühe näite: Aitäh, et eilne treening spordiklubis pakkus mulle kõik soovitud emotsioonid ja tugeva treeningu.

2) Sporditreeningute päevik– Seda päevikut hakkasin kasutama selle aasta suvest hea sugulase soovitusel. Panen siia kirja kõik mõtted-tunded, mis mul tekivad iga treeningu kohta spordiklubis või rattatreeningutel. Nõnda enda emotsioone välja kirjutades on võimalik jõuda uute huvitavate mõteteni. Lisaks saan ennast ise kõrvalt vaadata, kuidas olen ennast erinevatel aegadel treeningutega seonduvalt tundnud. Nii on vajadusel võimalik teha vajalikke muutusi nii vaimses kui ka füüsilises pooles.

3) Analüüsi päevik– Kasutan seda päevikut juhtudel, kui on vaja kiirelt endast välja saada negatiivsed emotsioonid mingi kindla juhtumi või olukorra suhtes. Lisaks ka siis, kui otsin lihtsalt lahendust kindlale olukorrale. Selles päevikus on tavaliselt mõtted pikade lausentena. Taaskord kehtib arusaamine, et pea tühjaks saamine aitab leida antud teemades uusi vaatenurki. Ja nii olen ise ka mitmetele teemadele uudseid lahendusi leidnud 🙂

4) Blogi– Käesoleva blogi kirjutamine on aidanud paljud mõtted enda kui ülitundliku inimese kohta välja kirjutada. Läbi selle on saanud tekkida uued mõtted, mida endas ja läbi oma kogemuste edasi arendada. Tunnetan, et olen viimase paari kuuga, mil olen antud blogi pidanud vaimse arenguga tublisti edasi liikunud. Ma olen eeskätt ise hakanud paremini oma olemust mõistma ja leppima oma eripäradega päriselt. Vastavalt sellele olen saanud kohandada oma võimekust eluga senisest paremini toime tulla.

Lisaks on minu jaoks oluline, et elus oleks olemas võimalikult suur süsteemsus ja järjepidevus igapäevases ja idanädalases elus. Nii olen mõelnud ka hästi täpselt ajaplaneerimisele ja seatud eesmärkide saavutamisele. Mul on kasutusel järgnev süsteem: igapäevaselt olulised tegevused on kalendrisse ära märgitud ka ajalise kestvusena; kõik kindlad tegevused, mis juurde tulevad saavad aegsasti kalendrisse lisatud. Põhitegevuste paika saamise korral on võimalik näha palju aega igas päevas reaalselt leidub veel kõrvaltegevuste tegemiseks. Seejärel on võimalik antud ajahetkedesse kindlad tegevused planeerida. Loomulikult kõrvaltegevuste puhul üritan võimalikult vähe neid tegevusi ajaliselt piirata, et säiliks loovus. Mõnikord on vaja mitme põhitegevuse vahel jõuda mingid kindlad ülesanded ära teha, siis tuleb lihtsalt endast parim anda ja keskenduda kindlale tegevusele. Tuleb eemalduda sotsiaalmeediast, et ikkagi soovitud eesmärk sellel hetkel saavutada. Elus on kõige tähtsamad ikkagi need eesmärgid, mida saavutame enda heaolule mõeldes, mitte teistele elades.

Eesmärkide täitmisel olen viimased 7 aasta kasutanud 12-nädalase aasta süsteemi, mille avastasin ükskord üht vastavat raamatut lugedes. Põhimõte seisneb selles, et ühe aasta ehk 12 kuu eesmärkide seadmise asemel on ühe perioodi pikkus 3 kuud ehk 12 nädalat. Nõnda on võimalik mõne eesmärgiga ebaõnnestumise korral kiiremini uuesti alustada antud eesmärgi saavutamist. Lisaks pole tahtmist lükata eesmärgi saavutamist perioodi lõppu vaid tuleb üsna koheselt eesmärgi saavutamiseks tegutsema hakata. Antud 12-nädalase aasta lahenduse olen põiminud ühest teisest raamatust leitud lahendusega, kus toodi välja 9 erinevat kategooriat (Sõbrad, sugulased, tuttavad; töö, hobi- koor, Isiklik kasv-vaimne; Jõudeolek; Perekond; Suhe; Füüsiline kasv; Tulevik) Nõnda seangi iga perioodi alguses kõigis 9 kategoorias 1-2 eesmärki. Paaris kategoorias, kus on eesmärk edasi liikumiseks suurem, ootan endalt sel perioodil rohkem. Teistes kategooriates seatavad eesmärgid on järjepideva tegevusega üsna kergesti saavutatavad, aga tähtis ongi tajuda edasi liikumist igas kategoorias, kasvõi väikeste sammude haaval. Juhul kui mõni eesmärk jääb ühes või teises kategoorias mingil põhjusel saavutamata, tuleb see perioodi analüüsi järel kaasa uude perioodi, kuniks see eesmärk saab saavutatud. Analüüsiks on alati 13-nädal ehk vahenädal enne kui hakkab peale uus 12-nädalane periood. Nõnda olen ennast aastaid motiveerinud pidevalt mugavustsoonist väljuma ja arengu läbi elus edasi liikuma.

Minu jaoks on väga olulised kaks päeva osa: Hommik ja õhtu. Hommikurutiin sisaldab ka eespool kirjeldatud tegevusi, mille abil ma koheselt pärast ärkamist loon endale ilusa energia ja positiivse suhtumise kogu päevaks. Loomulikult kõige taustaks sobiv muusika. Vastupidiselt õhturutiini ajal teen tegevusi, mis aitavad päeva emotsioonidest maksimaalselt välja lülituda, et oleks võimalik rahuliku tundega magama minna ja saavutada kvaliteetne ööuni. Ööune pikkuse stabiilsusel on minu jaoks samuti oluline roll, mida rohkem keha saab ühtlase pikkusega ööund, seda paremini ennast igapäevases elus ka tunnen. Alati muidugi pole võimalik piisava pikkusega ööund saada, aga siis tuleb ennast jälgida, et seda liiga tihti või mitmel järjestikkusel päeval ei juhtuks. Vastasel juhul hakkab väsimus kuhjuma ja tekivad uued probleemid, mida lahendada.

Olulisel kohal on ka muusika kuulamine. Kuulan palju koorimuusikat, suurvorme, klassikalist muusikat laiemalt ja meditatiivset muusika. Need sobituvad kõige paremini päevaks sobiva tuju loomisega või siis ka mingi tegevuse taustaks, et teha tööd õiges meeleolus ja kiiremas tempos kui ilma muusika abita. Ka antud postitus sai kirjutatud sobiva muusika taustal. Muud muusikat kuulan vähem kuivõrd oma töökohas saan 12-tunnise päeva jooksul kuulata palju ka sellist muusikat, mis muidu minu muusikalisti ei mahuks, aga tööl pole kahjuks võimalik sellest täielikult välja lülituda.

Väsimuse ja ärevuse esinemise päevadel lülitan ennast kodus olles heameelega muust elust välja. Veedan siis suure osa päevast omaette olles, laadides päriselt patareisid ja tuues rõõmu enda ellu tagasi. Neil päevadel suhtlen vaid oma lemmikutega, lisaks ka oma perekonnaga. Kuid enamasti jääb ka nendega suhtlemine just õhtupoolsemasse aega, kui olen valmis jälle ühiskonna aktiivsesse ellu naasma. Lemmikute abil on seda lihtsalt kõige turvalisem saavutada. Enamasti piisab ühest eraldatuse päevast, et endaga rahu teha, kuid mõnikord läheb vaja ka mitut eraldatuse päeva.